Cocole: armastus koera kujul
Loe seda keeles: Eesti Português
Mul on kahju, et ma pole postitanud nii tihti, kui tunnen, et peaksin. Ausalt öeldes ei tea ma, kui paljud inimesed seda blogi loevad või kas seda postitust keegi kunagi loeb. Aga ma usun Universumisse ja usun, et sõnadel on jõud.
Õppisin seda väikese poisina, kui püüdsin koolis spikerdada. Minu mõte oli teha märkmeid, mida saaksin kontrolltööde ajal piiluda, aga lõpuks õppisin kõik selgeks lihtsalt seda üles kirjutades. Praegu püüan teha sama asja.
Kirjutades tahan ulatuda Universumi äärteni. Tahan kirjutada tänulikkusest, armastusest ja südamevalust. Loodan, et nii kaua, kui internet on olemas, saavad inimesed tulevikus seda lugeda ja teada saada ühest jõust, olendist, koeraks kehastunud armastusest: minu väikesest Cocost.
Mu kaasa Paul ja mina hakkasime seda postitust kirjutama siis, kui Cocol esimest korda ajukasvaja diagnoositi, veidi enne tema seitsmendat sünnipäeva. Tol ajal murdusid meie südamed tuhandeks killuks, aga tahtsime jagada tema lugu ja pilte maailmaga, et teda kunagi ei unustataks.
Lõpetame seda nüüd, pärast seda, kui pidime hüvasti jätma.
Meie väike kari
Meil on kolm prantsuse buldogi.
Tõime Coco koju, et meie esimesel poisil Roccol oleks seltsi. Ta oli temast aasta noorem ja nad muutusid peaaegu kohe lahutamatuks. Mõlemad aitasid meil lockdowni üle elada ja lõpuks kolisime Londonist Worthingisse, et neil oleks koos päris kodu aiaga.
Kui Coco oli neljane, lasime tal ja Roccol paarituda. Ta kandis oma väikeses kõhus kaheksat kutsikat. Kahjuks oli seda tema jaoks liiga palju. Ta poegis loomulikul teel, aga ellu jäi ainult üks kutsikas. Panime talle nimeks Halo.
Rocco, Coco ja Halo said tihedaks väikeseks karjaks. Igal õhtul mängis Coco oma tütrega köievedu. Ta valvas meid täieliku pühendumusega. Coco oli meie mõlema silmatera, aga Pauliga oli tal eriti eriline side—ta naljatas, et mina olin tema issi, aga tema oli ta emme. Iga kord, kui Paul hüüdis „Tule emme juurde“, tuli ta jooksuga, ükskõik kus ta oli või mida ta tegi.
Coco, Rocco ja Halo saatsid meid isegi meie pulmapäeval altari ette. Coco kandis selleks puhuks ilusat väikest kleiti. Tal oli aastate jooksul mõned erilised riietused, sealhulgas väike jõuluvana kostüüm jõuludeks.
Talle meeldis lebada selili, pea Pauli rinnal, kui ta teda suudles ja ta kõhtu sügas—sageli liitusin minagi ja kui ei liitunud, vaatas ta mind kohutava pilguga või lihtsalt vaatas ja lehvitas käpaga. Iga kord, kui lõpetasime, raputas ta üht väikest käppa õhus ja nõudis veel. Tema lemmikmaiused olid kana ja kala otse grillilt. Talle meeldis hommikupäikeses päevitada ja talle meeldis postiljoni hingepõhjani ehmatada. Tema absoluutne lemmikpatt oli posti puruks rebimine.
Ta oli meiega nii lähedane, et hüppas mulle sülle, kui ma töötasin, nii et sättisin klaviatuuri kõrvale koerapeti—järgmisena tulid trepid, et kõik kolm prantsuse buldogi saaksid minu kõrval töötada. Coco tahtis kindlasti parimat kohta ja tõsistel koosolekutel, kaamerast väljas, oli mul sageli raske keskenduda, sest ta liigutas käppasid ja palus tähelepanu ja kõhusügamist.
Coco oli ägedalt lojaalne. Ta ei hoolinud kuigi palju avastamisest; ta jäi palju meelsamini koju, meie lähedale kaissu.
Voodis magas ta otse meie peade juures. See oli tema koht.
Päev, mil kõik muutus
17. juuli algas päikeselise reedena. Ühendkuningriigis oli olnud kuum suvi, aga see päev oli jahedam, umbes 20 kraadi. Kuna Coco oli prantsuse buldog—tõug, mida tuntakse hingamisraskuste ja kehatemperatuuri reguleerimise probleemide poolest—olime alati väga ettevaatlikud, kui viisime ta sooja ilmaga välja. Enne kui keegi meid hukka mõistab: elame suures majas suure aiaga ja kõik meie koerad pääsevad koeraluugi kaudu õue, millal iganes tahavad.
Hiljem samal pärastlõunal, kui oli jahedam, võtsime ta kaasa kohalikku pubisse. Ta oli suurepärases tujus ja tagasiteel nii elevil. Siis kukkus ta ilma hoiatuseta kokku ja hakkas kõnniteel krampe saama.
Ühe hetkega pöördus mu kaasa Pauli ja minu elu pea peale.
Kiirustasime temaga otse loomaarsti juurde. Esialgne mõte oli, et tal oli kuumarabandus, kuigi meie arvates oli see ebatõenäoline, sest polnud kuigi palav. Nädalavahetusel tundus ta enamasti iseendana, kuigi märkasime, et ta kaotas veidi liikuvust oma paremates jalgades.
Pühapäeva õhtul, maailmameistrivõistluste finaali ajal, sai ta uuesti krambihoo. Halol, tema tütrel, on epilepsia, nii et andsime Cocole erakorralist krambivastast ravimit ja viisime ta tagasi kliinikusse. Sellest algas pikk katsumus vereproovide, visiitide ja muretsemisega. Seadsin isegi elutuppa väikese laua üles, et saaksin töötada otse tema kõrval, sest seal tundis ta end kõige turvalisemalt ja mugavamalt.
Coco käitus endiselt iseendana, aga tema liikumisprobleemid läksid hullemaks. Ühel õhtul märkasin, et ta ei liigu korralikult ja näeb välja hirmunud juba üritades püsti tõusta. MRT saatekirja oodates kiirustasime temaga tagasi loomaarsti juurde ja sattusime erakorralisele vastuvõtule Cambridge’i ülikooli veterinaarhaiglasse.
Seal saime südantlõhestava uudise. Cocol oli agressiivne ajukasvaja, mida nimetatakse glioomiks.
Neuroloogid ütlesid meile, et miski ei saa teda terveks ravida. Isegi selliste keerukate võimalustega nagu kiiritusravi või keemiaravi pakuks parim prognoos vaid nädalaid, võib-olla paar kuud.
Võitlus Coco eest
Sellest hetkest tegime kõik, mis meie võimuses, et anda Cocole parim võimalik elu. Uurisime läbi kõik saadaolevad ravivõimalused ja otsustasime proovida keemiaravi niipea, kui veterinaarsed saatekirjad on vormistatud.
Kõigele vaatamata jäi ta täpselt samaks koeraks, kuigi kasvaja hõivas umbes 20 protsenti tema ajust. Ta püsis imelises tujus. Ta urises ikka oma tütre peale, valvas oma lemmikkohti, armastas meid ägedalt ja jäi meie perele pühendunuks.
Coco sünnipäev oli tulemas 15. augustil. Teades, et tema prognoos on lühike, korraldasime talle 1. augustil varase sünnipäevapeo. Sõbrad ja pere tulid igalt poolt teda vaatama ja ta oli fantastiline. Teda sel päeval vaadates poleks iial arvanud, et ta elab nii tõsise haigusega.
Nädalavahetus oli helge ja päikeseline. Lühikeseks lootusrikkaks hetkeks uskusime päriselt, et põletikuvastane ravi toimib ja et ta on kõigist tõenäosustest võitu saamas.
Hüvastijätt
Möödunud esmaspäev oli jälle hea päev. Coco näitas päris, lohutavaid paranemise märke. Aga sel õhtul, just magamamineku paiku, hakkasid tal jälle krambid.
Isegi pärast seda, kui olime andnud kaks täisannust tema erakorralist päästeravimit, ei lakanud krambid. Nägime, kui raskelt see tema aju mõjutas. Ta nägi välja eksinud, segaduses ja keerles lakkamatult vasakule.
Kiirustasime temaga südaööl erakorralise loomaarsti juurde. Pärast hoolikat läbivaatust selgitas loomaarst õrnalt, et kasvaja mõjutab nüüd jäädavalt tema elukvaliteeti ja aju põhitalitlust. Tegime südantlõhestava otsuse lasta tal minna, et kaitsta teda kannatuste ja lakkamatute krampide eest.
Jätsime oma väikese tüdrukuga viimast korda hüvasti.
Ta puhkab nüüd rahus meie aia tagaosas, otse nende kutsikate kõrval, kelle ta aastaid tagasi kaotas ja kellest Halo jäi ainsana ellu.
Kes Coco tegelikult oli
Ma ei taha, et keegi mäletaks Cocot ainult selle järgi, et ta lahkus meie juurest veidi enne oma seitsmendat sünnipäeva. See oli vaid väike tõrge rõõmu ja seiklusi täis elu päris lõpus. Talle meeldis olla meiega. Tema silmad olid nii väljendusrikkad, nii säravad—ta tegi nii palju nägusid. Ta vihkas kõndimist kivistel randadel ja keeldus koeraluuki kasutamast, nii et pidime kuninganna Cocole uksi avama alati, kui tal polnud tuju seda kasutada. Ta ei pissinud kuskil, kus polnud muru. Tema lemmikmänguasi oli valge rõngas, mida ta muudkui näris ja näris, ja hiljem ka väike roheline rõngas. Leidsime valge rõnga juhuslikult ja see meeldis talle nii väga, et ostsime igaks juhuks veel kaks, kui see peaks kunagi kaduma.
Tahan, et kõik, kes seda loevad, teaksid piirideta armastusest—ta palus seda ja andis seda meile ning meie andsime selle rõõmuga kohe tagasi.
Coco oli eriline olend. Ta oli vaim, hing, olemus ja energia, mis tuli meie ellu, et õnnistada meid seitsme unustamatu aastaga. Ta oli ägedalt kaitsev, pühendunud ja armastav. Ühtki sõna lausumata õpetas ta meile, mida piirideta armastus tegelikult tähendab.
Ta muutis kogu meie maailma paremaks. Kogu meie maja ja meie kaks teist prantsuse buldogi keerlesid täielikult tema ümber. Kutsusime teda kuninganna Cocoks. Aga minu jaoks oli ta alati minu Titinininha—hellitusnimi minu emakeelest portugali keelest, mille ta sai, sest oli noorena nii pisike.
Olime nii õnnistatud ja privilegeeritud, et saime temaga elu jagada. Ta oli alati esimene, kes meid hommikul tervitas, ootas alati ukse juures, kui Paul või mina välja läksime, ja oli alati esimene, kes kõige tegemiseks täie hooga püsti hüppas. Ta oli meid täielikult ümber oma väikese käpa keeranud. Meie kodu jooksev nali oli, et see oli Coco kodu ja ta lihtsalt lubas lahkelt meil seal elada.
Ta oli emme ja issi tüdruk.
Meil oli tema kohta isegi lemmiklugu. Ütlesime, et trepi all, oma väikeses majakeses, oli Cocol salajane juhtimisruum, kust ta maailma juhtis. Iga kord, kui juhtus midagi, mis Pauli ja mind koju jättis—auto läks katki, streik või halb ilm—vaatasime teineteisele otsa ja ütlesime: „Coco juhib jälle sündmusi.“ Naljatasime, et ta tekitas maailmas tõrkeid ainult selleks, et me temaga koju jääksime.
See oli armastav lugu, mida endale rääkisime, aga osa minust mõtleb ikka, kas see võis olla tõsi.
Armastuse kõrvalmõju
Öeldakse, et koerte ainus viga on see, et nende elu on lühem kui meie oma. Coco oli siin seitse aastat meie elust, aga tohutult lohutav on teada, et meie olime seal kogu tema elu. Päevast, mil kohtusime temaga Paddingtoni jaamas, kuni tema viimase hingetõmbeni teadis ta, et teda armastati sõnulseletamatult. Päris lõpus sosistasime talle, kui väga teda armastati ja alati armastatakse.
Vannun, et tunnen endiselt tema energiat ja kohalolu kõikjal meie majas. Elu on kaotanud natuke oma võlust.
Öeldakse, et lein ja südamevalu on lihtsalt sügava armastuse kõrvalmõjud. Valu, mida praegu kanname, peegeldab tohutut armastust, mida temaga jagasime. Vahel on raske hingata. Tean, et haavad paranevad aja jooksul, aga paranenud haavad on ikkagi armid. Kaotasime oma pereelu tugisamba ja asjad ei ole ilma temata enam kunagi samad.
Ja samal ajal olen nii sügavalt õnnelik ja tänulik tema elu kingituse eest. Milline au see oli, et sa valisid meid, Coco.
Minu Tetena, loodan, et kohtume ikka ja jälle igas elus. Naljatasin, et meie eelmistes eludes olime Paul ja mina koerad ja sina olid meie inimesest hoidja. Oleks nii ilus tervitada sind ühel päeval tagasi meie inimtütrena.
Aitäh meie südame ja hinge sügavaimast põhjast. Tean, et ühel päeval kohtume taas seal, kus füüsilisi piiranguid enam ei ole, ja saame koos mängida ühe energiana. Oled igavesti meie südames ja luban sind mäletada iga päev kogu ülejäänud elu. Tean, et ühel päeval oleme jälle koos, sügame su kõhtu ega lähe enam kunagi lahku. Tean ka, et oled ikka suuresti meiega ja jääd meiega igavesti ja igavesti.
Minu kudumid Cocole
Siin on mõned erilised kudumid, mis ma Cocole tegin. Ma ei saanud talle kunagi teha päris Gigante kudumit mõõtkava tõttu, aga õppisin käsitööst nii palju, kui tegin talle neid väikesi asju kandmiseks.
Armastava mälestusena
Kui Coco lugu puudutas su südant, oleksin sügavalt tänulik, kui kaaluksid väikest annetust Wadarsile, meie kohalikule loomade varjupaigale siin Worthingis.
Suur aitäh lugemast. Kui oled kaotanud lemmiklooma või oled praegu leinas, võid mulle julgelt otse kirjutada aadressil fernando@giganteknits.com.
Kui sul on seda lugedes üks vaikne mõte mu väikese tüdruku jaoks, palu, et tema energia jääks oma emme ja issi lähedale.
Jumal õnnistagu teid kõiki.
Ja Jumal õnnistagu meie väikest kuninganna Cocot igavesti ja alatiseks ❤️
Emme ja issi armastasid sind nii kangesti,
et ükski sõna seda ei näita täiesti.
Kodu kuninganna sa olid päris algusest,
ja igavesti hoiame sind südamest.
Igas elus on üks tõde, ikka nii:
me leiame alati tee tagasi sinuni.
Coco — Her Life: film
Kolm tundi ja kuus minutit — iga foto ja iga video, mis meil temast on, järjekorras, alates õhtust, mil ta koju tuli, kuni tema viimase kaadrini, lõpetuseks pühendus. See elab nüüd siin kõigi jaoks, kes teda armastasid. Kasuta peatükke, et hüpata otse mõne hetke juurde.
Loe edasi

The Sovereign: kampsun, mille tegin oma kõige raskemal aastal, nüüd tasuta
Esimene kampsun, mille ma kunagi tegin, kootud läbi haiglas veedetud aasta ja kolme operatsiooni — ja ese, millest sai alguse Gigante Knits.
Loe järgmisena →
