Gigante Knits
← Gigante blogi
Gigante blogist

Katastroofist ootamatu võiduni: meriino-siidi saaga

Stuudiolood Fernando Santos Autor: Fernando Santos
Jaga

Võtsin ette kududa sünnipäevakampsun täiesti uuest segust. Sain vapustava kiu, maja täis ebemeid ja ühe väikese koti. See on aus versioon.

Plaan

Aeg-ajalt katsetan uut kiudu. Osalt selleks, et näha, kas see väärib tulevase kollektsiooni jaoks kohta poes, osalt seetõttu, et soovitan sulle segusid ostmiseks, ja soovitan ainult seda, mida olen ise käes hoidnud. Seekord oli mul täiuslik ettekääne: minu ämma sünnipäev septembri lõpus. Plaan oli armas kampsun uuest hallikasvalgest meriino-siidi segust. Hõbedane, pehme, läikega, mida mu igapäevane Corriedale ei anna. Kui see käituks hästi, oleks see hea katse tulevase talvekollektsiooni jaoks.

Käsi sirutub läbipaistvasse kilekotti hõbehalli meriino-siidist villalindiga, otse tarnekarbist.
Värskelt karbist: kilo hallikasvalget meriino-siidi.

Mis karbist välja tuli

Esimene pilk oli päriselt põnev. Kiud olid imelised: erksad, hõbedased, selle pehme läikega, mida annab ainult siid. Laotasin villalindi stuudio põrandale ja imetlesin seda tükk aega, enne kui vardaid puudutasin.

Hunnik hõbehalli meriino-siidist villalinti, laotatud kalasabamustriga puitpõrandale.
Stuudio põrandale laotatud, suurepärane vaatepilt. See on loo hea osa.

Kus kõik lagunes

Mure algas hetkel, kui hakkasin seda Gigante moodi ette valmistama, jagades ja kammides villalinti tekstuuriks, mida jämekudumine vajab. See katkes. Kiud peaaegu ei hoidnud üldse koos. Ja tunnistan, et panin siin toime veel ühe kuriteo: nii peeneid kiude ei olnud kunagi mõeldud jagamiseks ja eraldamiseks. Selline segu on tehtud ketramiseks ja viltimiseks ning oleks imeline peenemates kudumis- ja heegeldusprojektides. Aga jämekudumine nõuab just seda üht, mida see ei suuda: hoida koos ühe paksu, rahuliku ahelana. Selle asemel laguneb see käsitsedes. Ahelad tõusevad, eralduvad ja hõljuvad igas suunas minema.

Imeilus vaadata. Õudusunenägu kududa.

Tunni jooksul oli mu maja ebemeid täis. Laud, toolid, mu riided, õhk ise. Kõik. Nimetasin seda selleks, mis see oli: täielik katastroof, ja panin idee riiulile.

Äärmuslik lähivõte väga peentest hõbedastest meriino-siidi kiududest, mis ahelast lahti tõusevad.
Probleem lähedalt: nii peened kiud lihtsalt lasevad üksteisest lahti.

Tagasisaatmine (peaaegu kõigest)

Avamata kotid läksid otse tarnijale tagasi. Aga üks kilo oli juba avatud, mis tegi selle minu omaks. Selle asemel et see prügikasti visata, proovisin päästa: sukeldasin kogu koguse vette ja lasin kuivada, sama vormimise idee, mis valmis kudumi paika loksutab. Kuivamine võttis igaviku; õnneks oli Ühendkuningriigis üks neist kuumalainetest, nii et ma ei pidanud liiga kaua ootama. Ja see toimis pooleldi. Kiud rahunesid ja muutusid käsitsetavaks; ikka kohevad, ikka ebemeid ajavad, aga töödeldavad, kui oled kannatlik ja ei pane pahaks hiljem tolmuimejaga ringi käia.

Kott, mis ellu jäi

Nii et päästetud kilost sai kott. Jäme minikott selles hõbehallis, kootud tihedalt, et kiud üksteist toetaksid. Ma ei hakka teesklema, et see on laitmatu. Sa ei saa neid ülimalt selgeid silmuseid, mida annab meriino. See on sasine, udune, hõbedane. Ja see võib olla just see välimus, mis mõnda inimest tõmbab.

Valmis hõbehall meriino-siidist jäme minikott, pildistatud ülevalt valgel laual.
Üks päästetud kilo, tihedalt kootud.

Kuna see kiud on peen ja tihe, õnnestus mul lahendada palju jämekudumi konstruktsiooniprobleeme, eriti raskuse kandmise osas. Ära saa valesti aru, meie kotid on armsad. Need pole kindlasti raskete asjade jaoks. Ja uus kott ka mitte: sellega ei saa iganädalasi sisseoste teha (hei, see pole poekott), aga väikest sülearvutit ja mõnda isiklikku asja saad sellega mugavalt kanda.

Nii et mõtlesin välja uue rihma: i-nööri, mis kannab raskust läbi koti esikülje, mitte külgede. Ja see oli tore avastus.

Käsi hoiab hõbehalli meriino-siidist koti punutud i-nöörist rihma.
Rihma avastus: i-nöör, mis võtab raskuse läbi esikülje, mitte külgede.
Hõbehall meriino-siidist minikott, sangadest üles tõstetud aiaakna ees.
See läige on siid. Kiud, mis on loodud ketramiseks ja viltimiseks, mitte jämekudumiks jagamiseks.

Ma ei tea ikka veel, mida prototüübiga teha. Võib-olla kingin selle sõpradele. Aga ma olen selle veaga väga rahul.

Sidrun, limonaad, caipirinha

Öeldakse, et sidrunist saab alati limonaadi teha. Mina ütleksin, et sellest sai caipirinha.

Meriino-siidi kampsuni idee on ootel, mitte surnud. Kui leian kunagi selle segu versiooni, millel on rohkem haaret, proovin talveks uuesti. Seni kootakse sünnipäevakampsun villast, mis käitub (on terve lugu sellest, kuidas meie tavaline vill ette valmistatakse, ja see käitub just selle pooletunnise ettevalmistuse tõttu). Ja koti jätan endale.

Päästmises peitub ka teine õppetund: ükskõik kui veider ja teistsugune su projekt teel välja näeb, vormimine muudab kiude ja kogu su kampsuni välimust. Aga see on järgmise postituse teema.

Järgneb…

Otsid villa, mis käitub?

Iga kiud poes on selline, millega olen päriselt kudunud, käsitsi ette valmistatud sama laua taga:

Head kudumist, Fernando
Osta villaKäsitsi ette valmistatud Corriedale ja meriinosegud pakkide kaupa, sinu valitud värvides. Alusta komplektistEtte valmistatud vill koos sobiva juhendiga, kõik ühes karbis. Vaata kotte Cloud BagsKäsitsi kootud jämedad kotid, selle ainueksemplari sugulased. Lase endale tehaEi taha vardaid kätte võtta? Koome sinu oma käsitsi, sinu suuruses, siin Ühendkuningriigis.
Meeldis? Jaga edasi

Loe edasi

Ketramata villa jagamine jämekudumiseks: head, halvad ja ebemed
Kulisside taga

Ketramata villa jagamine jämekudumiseks: head, halvad ja ebemed

Pooletunnine käsitsi ettevalmistus, mis paneb meie tavalise villa käituma nii, nagu see segu ei käitunud.

3 min lugemist Loe järgmisena →
Link kopeeritud