Kas jämekudumine on päris kudumine?
Oled kommentaare näinud: siin foorumilõim, seal YouTube’i vastus. „See pole päris kudumine.“ „See on lihtsalt trend Instagrami tüdrukutele.“ Olen isegi näinud, kuidas inimesed jämedate tekkide peale nina kirtsutavad, nagu teeks suurem silmus need kuidagi „vähemaks“. Üks lugeja kirjutas just sellest, nii et siin on minu aus vastus. Õiglane hoiatus: mul on selle kohta tundeid.
Jah. Need on samad kaks silmust.
Parempidi ja pahempidi on parempidi ja pahempidi, olgu sa kudumas 3mm varrastel või luuavarre suurustel varrastel. Jämekootud kampsun luuakse üles, kootakse, vormitakse kasvatuste ja kahandustega, siis õmmeldakse kokku ja viimistletakse, täpselt nagu iga teine rõivas. Vardad on suuremad ja vill paksem. See ongi kogu erinevus. Keegi ei ütle, et seinamaaling pole „päris maalimine“, sest pintsel on suur.
Kriitika, välja öelduna
Las ma olen kõigepealt teise poole vastu õiglane, sest seal on terake tõtt, mida tasub nimetada: jämekudumine on kiirem ja andestavam. Vähem ja suuremad silmused tähendavad, et maha kukkunud silmust on lihtne märgata ja parandada, terve kampsun võib valmida nädalavahetusega ja algaja saab esimese katsega midagi kantavat. Kellelegi, kes veetis kolm kuud peene Fair Isle’i kallal, võib see tunduda vaeva odavdamisena. Mõistan seda tunnet. Aga „kiire õppida“ ja „trend, mis pildil hästi välja näeb“ ei ole sama mis „mitte päris“, ja jäme tekk, mille keegi on planeerinud, teinud ja armastab, ei ole millestki „vähem“.
Kellele kudumine minu arvates tegelikult kuulub
Igaüks, kes istub maha, planeerib asja läbi ja kaob lõngakerasse, varrastega või isegi lihtsalt sõrmedega, on minu kangelane. Punkt. Sest vaata, mida sa tegelikult teed. Sa ei tee ainult midagi, mida varem ei olnud olemas ja mis on täielikult sinu oma; sa mediteerid. Lahendad vaikselt arhitektuurset mõistatust, muutes lameda idee oma peas kolmemõõtmeliseks asjaks, mida saad kanda. See ei ole väiksem käsitöö. See on imeline käsitöö.
Igaüks, kes kaob lõngakerasse, varrastega või isegi lihtsalt sõrmedega, on minu kangelane.
Kas sellel on omad oskused? Jah, ja kogemus aitab tohutult.
Ma ei hakka teesklema, et pole midagi õppida. Ketramata villalindiga töötamine on omaette distsipliin. Sellel on vaevu keerdu, nii et raske käega libiseb ja lõheneb see ning sa arendad selle jaoks tunnetuse. Ühtlase pinge hoidmine hiiglaslike silmuste peal on raskem, kui paistab. Lõngaotsad peidad viltimisnõelaga, sest vill on nõelasilmast läbi ajamiseks liiga paks. Põhitõdesid on vaja ja kui tuled aastatepikkuse kudumiskogemusega, on maailm sinu.
Aga igaüks peab kuskilt alustama ja igaühe lugu lõngaga on erinev. Mõni leiab oma hinge heegeldamisest, mõni kudumisest, mõni mõlemast. Seda saab teha nii mitmel viisil ja iga viis on õige: kontinentaalne ja inglise stiil, portugali stiil, Fair Isle, brioche, pitskudumine, palmikud, jäme Cowichani traditsioon, ja seda veel enne, kui jõuad raamil kudumise, käsivartega kudumise või sõrmedega kudumiseni. Ükski neist ei ole „õige“. Igaüks on lihtsalt see, mis selle inimesega kõneles, ja see, kuidas ta otsustas õppida.
Minu enda lugu
Alustasin traditsioonilise kudujana. Mul on halb nägemine, nii et peen, õhuke kudumine ei saanud kunagi minu maailm olla; 9 kuni 12mm oli alati minu lemmikvahemik. Siis nägin jämekudumist ja, ausalt, see lõi mul pea pööritama. Järgmisel päeval olin üle kogu interneti, õppisin, uurisin, mõistsin, kuidas see toimib. Ja kõik need aastad tavalist kudumist (kampsunid, sviitrid, sallid, sokid ja rohkem koerasviitreid sõpradele ja perele, kui ma kunagi kokku lugeda suudaksin) aitasid mind tohutult. Põhitõed kanduvad otse üle. Protsess on sama. Armastan endiselt traditsioonilist kudumist, aga ma ei nimetaks kunagi koerasviitrit „kõrgkudumiseks“ ainult sellepärast, et tegin selle 9mm varrastel. Samad käed, samad silmused, sama rõõm.
Ja jämekudumise rõõm? Vabandust, see on võrreldamatu.
Valmis jäme ese näeb välja nagu karbitäis vikerkaari, mis plahvatas parimal võimalikul moel, ja selle seisukoha eest seisan ma viimseni. Võid minuga nõustuda või mitte; selline on kokkulepe ja see on õiglane.
Kuhu ma jõuan
Maailm oleks lahkem koht, kui rohkem meist ajaks oma asja ja laseks inimestel natuke lõbutseda, olgu nad kudumas peenikeste varrastega või luuavarre suuruse vardaga. Päris kudumist ei otsusta varraste suurus. Seda otsustab see, et sa istusid maha, tegid silmused ja tegid midagi, mille üle oled uhke. Jämekudumine loeb, iga kord.
Loe edasi

Tegelik põhjus, miks kõik on äkki jämekudumisest vaimustuses
Suurte silmuste maagia lahti seletatud: miks see valmib nii kiiresti ega tundu üldse nagu peenike vill.
Loe järgmisena →

